Pikajala Torni Remont / 2016
Harku vald
Katusetööd
Eesti Pank / Kelder
Kuninga 4, Tallinn / 2015
Nüüd valmis ka!
Rootsi saatkonna interjöör on valmis ka.
Kostivere mõisas
Lindi lõikasid läbi Andrus Umboja, Irina Pärila ja Boris Rjabkov.
Laupäeval, 1. novembril kogunes Kostivere mõisa ligi sada inimest, sest tänavu jaanuaris alanud ja mitmete ehitus- ning muinsuskaitseliste ootamatustega üllatanud mõisa trepihalli remont sai valmis.
Merike Metstak Fotod Reet Suhova
Külalisi üllatas meeldivalt mõisa trepihalli üles seatud fotonäitus “Enne ja pärast” ning mõisa galeriis Rootsi-Kallavere küla muuseumi näitus “Käsitöö voodis”. Ühtlasi avas uue hooaja Kostivere Kultuurimõis. Tutvustati siin tegutsevaid huviringe, kultuuriüritusi ja mõisa ruumide kasutusvõimalusi. Väikese piduliku kontserdi andis TTÜ puhkpilliorkester. Eelmüügis olid soodushinnaga piletid talveperioodi üritustele, mis läksid hästi kaubaks. Makseterminali soetamine Kultuurimõisale kaardimaksete tegemiseks õigustas end igati, sest nüüdsest on üritustele pileti ostmine väga mugav. Vallavanem Andrus Umboja ütleb, et üheksa kuud kestnud renoveerimise käigus uue kuue saanud mõisa esimese ja teise korruse trepihalli ehituse maksumuseks kujunes 147 000 eurot, mis on enam kui poole rohkem esialgselt plaanitust. Jõelähtme vallavalitsuse taotles vahendeid ka mujalt, Põhja-Harju Koostöökogu toetas LEADER-meetmest 19 863 euroga ja Kultuuriministeerium 10 000 euroga. Kostivere mõisa trepihalli renoveerimistööde peatöövõtja oli OÜ Bau Ehitus, aknad ja uksed taastas OÜ Bennur, muinsuskaitselist järelevalvet teostas OÜ Mõisaprojekt, pisemaid alltöövõtjaid oli teisigi. KAR-Grupp AS-lt tellitud uuringute käigus avastati üle aasta tagasi teisel korrusel seinamaalingud. Esimese korruse veranda juures avastati taastamist vajanud aken. Algupärase ajaloolise suuruseni laiendati mõisa veranda uks, vahetati täielikult välja elektrikaablid ning renoveeriti mõisa trepp.
Laetalade vahetus ja põnevad leiud.
Restauraatorid Kerli Pütsepp, Eve Ermann ja Toomas Aasmaa ütlevad, et Kostiveres oli hea tööõhkkond ja mõisas toredad inimesed. Mõisa trepihalli restaureerimistööd algasid Muinsuskaitseameti poolt nõutavate siseviimistluskihtide uuringutega aastal 2013. Selle tulemusel leiti vestibüüli teise korruse seintel fragmendid maalingust. 2014 aasta kevadel alustati restaureerimistöid teise korruse maalingute välja puhastamisega. Osaliselt oli maalingu seisukord väga halb, uste kohal oli krohv lahti ning pude, krohvi sideaine kadunud ja niiskuskahjustused välisseintes olid suured. Konserveerimise käigus tuli seintes olevad augud kiht-kihilt täita nõnda, et krohvi ja pahtli seguga mitte maalingut rikkuda. Tegemist on väga aeganõudva ja täpse tööga. Nähtud vaev, teostatud tööd ning töödele kulutatud aeg on tulemust väärt, kuna tegemist on väga erilise ja eklektilise ornamendiga, kus segunevad juugend ja klassitsism (ranged vormid ja vaba käega maalitud roosivanikud). Viimase etapina taastasid restauraatorid maalingukaod. Suvel vahetati teise korruse trepihalli laetalad. Lagede üldviimistlustöid teostati mõlemal korrusel. Vestibüüli esimesel korrusel leiti seina ülemises osas lihtsam trafarettmaaling, mis taastati šabloonide abil. Trepi alt tuli välja maalitud ruudustik, mis on samuti pärit mõisa peahoone põlengujärgsest perioodist – seda vaadates saab päris hea ettekujutuse sellest, milline nägi välja mõisa fuajee 20 sajandi alguses. Põlengueelset viimistlust nende restaureerimistööde käigus paraku välja ei tulnud. Arhitekt Nele Rohtla kavandi järgi asendati esimese korruse ruudustik kiviimitatsiooniga. Üldehitustööde käigus puhastati trepp kuumaõhupuhuriga osaliselt aluspuiduni puhtaks. Sama trepi alt leitud vana aaderdus (ehk kallima puidu imiteerimine odavamale puidule) lubas arvata, et kogu trepp (v.a astmed) on aaderdatud. Seejärel tegid restauraatorid trepi balusterpostile lisasondaaži, mis seda tõestas. Trepi ajalooline kiht tuli säilitada, millest johtuvalt eemaldati ainult trepi kõige pealmisi värvikihte. Lõppviimistluses astmed õlitati ning teostati vana aaderduse eeskujul tammepuidu imitatsioon. Huvitavaid leide renoveerimistööde käigus: • teise korruse trepihalli seintel olev omanäoline maaling, • teise korruse trepihalli koridori ukselengilt leiti pliiatsiga kirjutatud aastaarv 1909, mis tõenäoliselt tähistab mõisa põ- lengujärgset taastamisaega, • mõisa originaaldetailidest väärivad tähelepanu ajaloolised õhurestid, • imetlusväärne mõisa fuajee esimese korruse kivimosaiikpõrand, • ehteks peahoone fuajees on aaderdatud trepp, • esimesel korrusel on näha kolm originaalmaalinguga sondaaži.
Mõisast on restaureeritud vaid osa.
24. veebruaril 2012 avas uksed vastloodud Kostivere kultuurimõis värskelt renoveeritud ilusa saali ja paari kõrvalruumiga. Nüüd sai valmis läbi kahe korruse ulatuv trepihall. Raha on tulnud peamiselt valla eelarvest ja hangitud LEADER meetmest Kostivere Seltsi poolt. Siiamaani on mõis neelanud üle 300 tuhande euro, aga teha on veel palju. Ühe pauguga mõisa korrastamine käib vallale üle jõu, tasapisi ja järk-järgult aga annab see töö pikapeale tulemuse. Aega läheb ja asja saab. Küsimusele, et mis on järgmised tööd, vastab vallavanem Andrus Umboja: “Kostivere mõisas on plaanis lähitulevikus uuendada mõisa pargipoolse tiiva küttesüsteemi, teha korda pargipoolsed esimese korruse aknad ja jätkata mõisa siseruumide korrastamisega.”
Kostivere mõisas on plaanis lähitulevikus uuendada mõisa pargipoolse tiiva küttesüsteemi, teha korda pargi poolsed esimese korruse aknad ja jätkata mõisa siseruumide korrastamisega.
Oluline on, et mõisas käib vilgas kultuurieelu ja inimesed on leidnud siia tee. Irina Pärila töötab Kultuurimõisas alates jaanuarist 2012. “Töö on olnud väga sisutihe, on toimunud palju üritusi ja oleme käima löönud mitmeid huvialaringe. Loodan, et käesoleva aasta kevadel alanud mõisa trepihalli avamine ja ja ehitustöö- dest tulenenud hooaja nn aastapikkune vaikelu ei mõjuta Kultuurimõisa külastatavust alanud hooajal. Vastupidi, loodan, et renoveeritud ning avatav trepihall meelitab inimesi mõisa. Ootan siia rohkem Kostivere inimesi (eelmistel aastatel ja huviringide põhjal tuleb tõdeda aleviku lähikandi inimeste aktiivsust, Kostivere elanike osavõtt kontsertidel ja huvialaringides võiks olla oluliselt suurem). Kohaliku elaniku kodunt välja meelitamine ongi väljakutse meie meeskonnale sel aastal – oleme alati avatud kohalike inimeste mõtetele, soovidele ja ideedele Kultuurimõisa tegevuse ja ürituste suhtes!” räägib Pärila. Luule Sildnik “Asusin Kultuurimõisa tööle Kersti Vaht lapsepuhkusele siirdumisel, septembris 2013. Siin töötatud aeg on möödunud kiirelt, on olnud väga huvitav. Esimene nn vette hüppamine sai tehtud Heidi Tamme kontserdiga – õnneks kõik sujus ja kohvi maha ei kallanud Mulle tegelikult meeldib väga inimeste vastuvõtt ja suhtlemine, laudade katmine jne. Siin töötamise eriline võlu peitub muidugi sisutihedas üritustekavas. Erilisena on hinge süübinud 15. oktoobril Kostiveres toimunud Hõimupäev, Rein Rannapi kontsert ja Anni Poska klaverikontsert.” Marko Raudlam: “Trepihalli avamine 1. novembril ei tä- hendanud minu jaoks tööde lõppu. Jah, üks etapp mõisa renoveerimisplaanist on taas teostatud, ent palju tööd on veel ees.”
Infot kultuurisündmuste kohta leiate http://joelahtmekultuur.ee/mois/et/
või www. facebook.com/kultuurimois?fref=ts
Pirita klooster / 2015
Pirita klooster on püha Birgitta asutatud Birgitiinide ordu klooster Tallinnas Pirital.
Pirita kloostri varemed vaadatuna jõe poolt. Esiplaanil Pirita jõgi parvega ja ülesõitjatega. Pirita klooster ehitati aastatel 1407–1436 ja hävitati Liivimaa sõjas 1577. aastal.
Pirita kloostri varemed, vaade lääne poolt. 1935. aasta foto.
Birgitta ordu emaklooster asus Kesk-Rootsis Vadstenas aastast 1384. Pirita klooster Läänemere idakaldal oli ordu kolmas tütarklooster.
Püha Birgitta ordu põhimõtteid ja sisekorda järginud klooster asutati 1407. aastal kolme Tallinna kaupmehe, Hinrich Swalbarti, Hinrich Huxeri ja Gerlich Kruse eestvedamisel.
Klooster oli mõeldud elamiseks 60 nunnale, kelle eluruumid pidid olema eraldatud teiste kloostrielanike ja tööliste ruumidest.
Kloostri kirik oli vahevõrega jaotatud kaheks, millest üks osa oli mõeldud nunnadele ja teine pool ilmikele, kes soovisid kirikus jumalateenistusel käia.
Birgitiinide ordu klooster
Pirita (Püha Birgitta ordu) kloostrit hakati ehitama 1417. aastal, ehitustöid juhtis Hinrich Swalbart, kes on ka kloostrihoonete üldplaani ja kiriku arhitekt. Krundi kinkis kloostrile Liivi ordu.
Pirita klooster oli omal ajal suurim Vana-Liivimaal ja selle kirik oma 1360-ruutmeetrise pindalaga suurim kirikuhoonekeskaegses Eestis.
Esimesed neli nunna saabusid Piritale juba 1412. aastal, kloostri kirik valmis ja pühitseti 1436. aastal.
Birgitta ordu eripäraks olid kaksikkloostrid, mis tähendas, et kloostris võisid elada nii mungad kui ka nunnad, kuid nad olid üksteisest rangelt eraldatud ja nad ei kohtunud näost näkku ka mitte palvuse ega jumalateenistuse ajal.
Kloostrikoguduse vaimulikuks ideaaliks oli esimene Jeruusalemma kogudus, kus Jeesus Kristuse ja tema 12 apostli eeskujul oli 13 preestrit ja neil 72 õpilast, kusjuures kloostriõdede eeskujuks oli Neitsi Maarja, vendade omaks apostel Peetrus. Keskajal oli püha Birgitta ordul kümneid kloostreid.
Püha Birgitta reegli järgi võis ühel kaksikkloostril olla kõige rohkem 85 õde ja 25 venda (neist 13 preestrit, 4 diakonit ja 8 lihtvenda). Nunnade ja munkade pool asusid teine teisel pool kirikuhoonet, mis oli mõlemale ühine. Kloostri nii nais- kui meesklausuuri eluhoonete keskel oli nelinurkne õu, mis oli mõtisklemise koht ja mille ümber paiknesid eluhooned. Õue ümbritses igavikku sümboliseeriv “lõputu tee” – ristikäik, kogunemis- ja jalutuskoht. Mees- ja naiskloostrist oli kloostri kirikusse eraldi sissekäik ja ka kirikus olid vendadel ja õdedel omaette ja eraldatud palvepaigad. Rohkem Info ..