Katusetööd

Pirita Convent (Estonian: Pirita klooster) was a monastery, for both monks and nuns dedicated to St. Brigitta, in the district of Pirita in Tallinn, Estonia.

The idea of founding the monastery dates to merchants (H. Huxer, G. Kruse, H. Swalbart) of Tallinn of around 1400. In 1407, two monks from the Vadstena Abbey arrived to Tallinn to counsel the merchants. First permit to break dolomite to gather building material for building the complex was acquired in 1417. Convent was constructed under the supervision of the architect Heinrich Swalbart. The main church of the monastery was consecrated on August 15, 1436 by the Bishop of Tallinn Heinrich II. During its heyday Pirita Convent became the largest Catholic monastery in Livonia. However during Livonian war Pirita Convent was attacked by the Russian troops under leadership of Ivan the Terrible in 1557. They sacked the monastery, looted its riches and burned it down. Pirita Convent was abandoned since then, but adjacent lands were used for the cemetery by the locals.

Several of the merchants who had originally proposed the monastery later became its monks.

 
Fassaad. В реставрации фасада этого исторического здания в самом сердце старого города, была применена технология снятия краски Кемитекс сонарной фрезой. После этого слоями известково песчанного раствора с определённой консистенцией извести и белого цемента были устранены трещины. После чего дан финишный слой раствора. Покраска была произведена известковыми красками.

Rataskaevu tänav tekkis 11. sajandil ja oli ühendusteeks lõuna poolt tuleva kaubatee Pärnu maantee ja Raekoja platsi vahel. Tänavat on esmakordselt mainitud 1328 nimetusega platea dicta dumestrate, monte penes machina (1381) ja sternestrate (1489–1521).
Tänavale nime andnud kaevu on esmakordselt mainitud Tallinna pärusraamatus 30. aprillil 1375 Sternsodi kaevuna. See nimetus tulenes alamsaksa keelest sõnast “stern” ‘kalk’, kuna kaevu vesi oli lubjarikas ja väga kalk. Rataskaevu nime (saksa keeles Raderbrunner) sai kaev veetõstmisseadme järgi. Kaevuvee ebakvaliteetsuse tõttu loobuti selle kasutamisest 19. sajandi keskpaiku, kaev jäi hooletusse ja kandis kuni kinniajamiseni rahvapärast nime Kassikaev (saksa keeles Katzenbrunner).

Kumna mõis (saksa k Kumna) on rajatud 1620tel aastatel. Mõisa esimeseks omanikuks oli Johan Knopius, kelle järgi on paikkonda eesti keeles vahel ka Knoobuseks kutsutud. 1656. aastal omandas mõisa Heinrich Göbel. Põhjasõja järgselt kuulus mõis algselt Johann Friedrich Lübekenile. 1778. aastal omandas mõisa Karl von Kosküll, kelle käest ta 19. sajandi algul siirdus Johann Lütkensi omandusse.

Alates 1838. aastast kuni mõisa-ajastu lõpuni oli mõis von Meyendorffide aadliperekonna valduses. Mõisasüda jäi von Meyendorffide kätte kuni 1939. aasta ümberasumiseni.

Mõisa vana peahoone on kõrgel soklil paiknev ühekorruseline viilkatusega puitehitis. Hoone on ehitatud algselt arvatavasti 18. sajandi lõpul, kuid meieni on ta jõudnud 19. sajandi lõpul ümber ehitatult. Hoonele on iseloomulikud arvukad puidust kaunistused, mis on eriti ilusad just akende pealmikes. Fassaadi keskosas paikneb väike eenduv eeskoda ning parempoolses otsas kivist juurdeehitis.

1910-tel aastatel püstitati vanast peahoonest põhja poole kahekorruseline neoklassitsistlik uus peahoone. Uut peahoonet iseloomustab tugevalt eenduv keskosa, millel on kahe korruse kõrgune nelja joonia pilastriga portikus. Portikust kroonib kolmnurkfrontoon. Hoone nurgad on rusteeritud. Uus peahoone sai täies mahus valmis alles 1920tel aastatel, seega peale mõisate võõrandamist, mis jättis Kumna mõisasüdame küll puutumata.

Mõisasüdames oli suur park. Arvukad kõrvalhooned asusid peamiselt sissesõidutee ääres. Kaasajal on säilinud nii vana kui ka uus peahoone. Uues peahoones, käivad viimased aastad taastamistööd, väliskujus on see saanud juba tagasi algse hiilguse ja sära. Naabruses asuv vana peahoone on aga osaliselt maha jäetud ja laguneb. Ka kõrvalhoonetest on alles vaid riismed. Mõisasüdamesse ja selle ümbrusse on 20. sajandil püstitatud hulganisti uusi hooneid, millega Kumna on muutunud arvestatavaks maa-asulaks.

Kumna mõisnik Georg von Meyendorff püstitas 1862. aastal mõisast Keila poole pastoraadi teeristi pronksist Martin Lutheri mälestussamba. 1949. aastal võeti kuju maha ja sulatati ümber Tallinna püstitatud Stalini kujuks. See on Eesti Ajaloomuusemis tänini säilinud.