Lai 45 asub 18. sajandil ehitatud Laia ja Laboratooriumi tänava vahel asuv elamutekompleks, mille moodustavad suur kolmekorruseline varaklassitsistlik peahoone ja sellega külgnevad tiib- ning kõrvalhooned koos väikese sisehooviga. Ruumide asetus põhikorrustel on klassitsismipäraselt telgsümmeetriline, igal korrusel neli eluruumi, vaid saali (II korrusel) on avardatud koridori arvel.

Lai 45 asub 18. sajandil ehitatud Laia ja Laboratooriumi tänava vahel asuv elamutekompleks, mille moodustavad suur kolmekorruseline varaklassitsistlik peahoone ja sellega külgnevad tiib- ning kõrvalhooned koos väikese sisehooviga. Ruumide asetus põhikorrustel on klassitsismipäraselt telgsümmeetriline, igal korrusel neli eluruumi, vaid saali (II korrusel) on avardatud koridori arvel.

Hoones tehti ümberehitus aastatel 1922–1924, arhitektid Herbert Johanson ja Eugen Habermann, kes muutsid algset plaanilahendust, ümberehituse käigus muudeti ka tiib- ja majandushoonete ilmet (tallid-tõllakuurid tehti elamuteks, samuti väravahoone koos kangialusega vastu Tallinna Hobuveskit.

 
Torma in Kirchspiel Torma, Kreis Dorpat

Ajalooliselt tähtsa Jõhvi-Tartu maantee ääres paiknev Torma mõis (saksa kTorma) pärineb keskajast ning seda on esmamainitud 1493. aastal. Tollane mõisasüda asus küll hilisemast 2 kilomeetrit lõunas ja kandis saksakeelset nime Padefest. Hiljem oli Torma-Vanamõisa Torma kõrvalmõisaks, sellest on säilinud paar kõrvalhoonefragmenti talukomplekside koosseisus.

Hiljem viidi mõis praegusse asupaika ning hoonestati esinduslikult peamiselt 1830-40tel aastatel. Tollal püstitatud peahoone on ühekorruseline pikk ja tagasihoidliku välimusega kiviehitis, mis asub erandlikuna tagaküljega vastu teed.

19. sajandil püstitatud kõrvalhooned on Tormas aga vägagi esinduslikud ning neid on palju. Sinna püstitati suurejooneline kaheksatahuline sisehooviga tall (nn ringtall), valitsejamaja, viinavabrik, ait-kuivati ning hulk teisi hooneid. Suurel osal kõrvalhoonetel on stiilne ja väljapeetudklassitsistlik või historitsistlik välimus, palju uuemaid hooneid on punastest tellistest ja/või maakivist.
Peahoone on meieni säilinud pea algsel kujul, kui mitte arvestada väljaehitatud katusekorrust ja selle akenderida.

Hoones paikneb kauplus. Säilinud on ka suur hulk kõrvalhooneid, kuigi neist on osa lagunenud ja osa ümber ehitatud. Mõisasüdamesse ja selle lähedusse on püstitatud hulk hilisemaid ehitisi, millega mõisasüda on muutunud maa-asulaks.
Ajaloolise jaotuse järgi TartumaaleTorma kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Jõgevamaale Torma valla territooriumile.

www.schlossfall.com

Alustati kuulsa krahv Benckendorffi lossi restaureerimist.
Tööd teostati Ermitaaži hoidlatest leitud gravüüride ja piltide põhjal. Seatud eesmärk taastada lossi algne ilme sai hoolimata kõigist raskustest auga täidetud. Iga kandekonstruktsiooni element, iga interjööri ja eksterjööri element arutati läbi ja viimistleti viimse detailini. Stukk-krohvi ja küllusliku sisedekoori taastamistööd tehti Peterburi restauraatorite kogemuste ja nõuannetele põhjal.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Tänavale andis nime ajalooline Harju värav. Aastal 1862 lammutati eesväravad ja 1875 peavärav, sest Harju tänav oli kujunenud linna oluliseks äritänavaks ning värav oli kasvavale liiklusele takistus. 1881. aastal lammutati ka vesiveski, värava ees olnud suurest vallist osa tasandati, vallikraavid täideti lõplikult pinnasega ja tekkinud platsile kujunes Heinaturg, millest kujunes aja jooksul Peetri plats. Aastal 2008 avati lühikeseks ajaks Vabaduse väljaku ümberehituse käigus Harju värava ida- ja läänetornid.

1920. aastail oli Harju tänav ja Viru tänav prostituutide öine tegevuspiirkond. Sel ajal oli Tallinnas umbes 500 prostituuti, kellest enamus põdes süüfilist ja tripperit[1].

Tänava hoonestus hävis suures osas 1944. aasta märtsipommitamise tagajärjel.

2006. aastal avati Harju tänaval liuväli. Uisuplats on avatud alates detsembrist kuni märtsi lõpuni.

 
Fassaad. В реставрации фасада этого исторического здания в самом сердце старого города, была применена технология снятия краски Кемитекс сонарной фрезой. После этого слоями известково песчанного раствора с определённой консистенцией извести и белого цемента были устранены трещины. После чего дан финишный слой раствора. Покраска была произведена известковыми красками.

Rataskaevu tänav tekkis 11. sajandil ja oli ühendusteeks lõuna poolt tuleva kaubatee Pärnu maantee ja Raekoja platsi vahel. Tänavat on esmakordselt mainitud 1328 nimetusega platea dicta dumestrate, monte penes machina (1381) ja sternestrate (1489–1521).
Tänavale nime andnud kaevu on esmakordselt mainitud Tallinna pärusraamatus 30. aprillil 1375 Sternsodi kaevuna. See nimetus tulenes alamsaksa keelest sõnast “stern” ‘kalk’, kuna kaevu vesi oli lubjarikas ja väga kalk. Rataskaevu nime (saksa keeles Raderbrunner) sai kaev veetõstmisseadme järgi. Kaevuvee ebakvaliteetsuse tõttu loobuti selle kasutamisest 19. sajandi keskpaiku, kaev jäi hooletusse ja kandis kuni kinniajamiseni rahvapärast nime Kassikaev (saksa keeles Katzenbrunner).

Kumna mõis (saksa k Kumna) on rajatud 1620tel aastatel. Mõisa esimeseks omanikuks oli Johan Knopius, kelle järgi on paikkonda eesti keeles vahel ka Knoobuseks kutsutud. 1656. aastal omandas mõisa Heinrich Göbel. Põhjasõja järgselt kuulus mõis algselt Johann Friedrich Lübekenile. 1778. aastal omandas mõisa Karl von Kosküll, kelle käest ta 19. sajandi algul siirdus Johann Lütkensi omandusse.

Alates 1838. aastast kuni mõisa-ajastu lõpuni oli mõis von Meyendorffide aadliperekonna valduses. Mõisasüda jäi von Meyendorffide kätte kuni 1939. aasta ümberasumiseni.

Mõisa vana peahoone on kõrgel soklil paiknev ühekorruseline viilkatusega puitehitis. Hoone on ehitatud algselt arvatavasti 18. sajandi lõpul, kuid meieni on ta jõudnud 19. sajandi lõpul ümber ehitatult. Hoonele on iseloomulikud arvukad puidust kaunistused, mis on eriti ilusad just akende pealmikes. Fassaadi keskosas paikneb väike eenduv eeskoda ning parempoolses otsas kivist juurdeehitis.

1910-tel aastatel püstitati vanast peahoonest põhja poole kahekorruseline neoklassitsistlik uus peahoone. Uut peahoonet iseloomustab tugevalt eenduv keskosa, millel on kahe korruse kõrgune nelja joonia pilastriga portikus. Portikust kroonib kolmnurkfrontoon. Hoone nurgad on rusteeritud. Uus peahoone sai täies mahus valmis alles 1920tel aastatel, seega peale mõisate võõrandamist, mis jättis Kumna mõisasüdame küll puutumata.

Mõisasüdames oli suur park. Arvukad kõrvalhooned asusid peamiselt sissesõidutee ääres. Kaasajal on säilinud nii vana kui ka uus peahoone. Uues peahoones, käivad viimased aastad taastamistööd, väliskujus on see saanud juba tagasi algse hiilguse ja sära. Naabruses asuv vana peahoone on aga osaliselt maha jäetud ja laguneb. Ka kõrvalhoonetest on alles vaid riismed. Mõisasüdamesse ja selle ümbrusse on 20. sajandil püstitatud hulganisti uusi hooneid, millega Kumna on muutunud arvestatavaks maa-asulaks.

Kumna mõisnik Georg von Meyendorff püstitas 1862. aastal mõisast Keila poole pastoraadi teeristi pronksist Martin Lutheri mälestussamba. 1949. aastal võeti kuju maha ja sulatati ümber Tallinna püstitatud Stalini kujuks. See on Eesti Ajaloomuusemis tänini säilinud.

www.padiseklooster.ee

English Version Here
Original site
Wikipedia

Padise kloostri ehitus käis vaheaegadega üle 200 aasta.

Taani kuningas Erik Menved andis 1305. aastal loa suurejoonelise kindlustatud kloostrikompleksi rajamiseks, mida hakati ehitama 1317. aastal. Kloostri rajamine oli plaanis arvatavasti juba 13. sajandil. Klooster rajati eestlaste Padise muinaslinnuse lähedale.

1343. aastaks jõuti valmis ehitada esimene ehk keldrikorrus ning osa põhikorruse müüridest, kui algas Jüriöö ülestõus ja klooster põletati ning 28 kloostris olnud munka tapeti.

Hävingust saadi üle alles 1370. aastate paiku, mil ehitustööd pooliku kloostrikompleksi juures jätkusid.

Põhihoonestiku pühitsemise tseremoonia toimus 1448. aastal.

Liivi sõjas 1559. aastal lõpetas Padise klooster (saksa keeles Die Abtei Padis) tegevuse. Selle aja jooksul aga ehitati kloostri juurde tulirelvade jaoks täiendavaid kindlustusi.

1560. aastal oli klooster linnusena välja ehitatud, klooster asus siis hertsog Magnuse valduses, kelle käest rootslased ta 1561. aasta sügisel endale vallutasid.

1576. aastal kahepäevase piiramise ja ägeda suurtükitule tulemusena andsid selle kaitsjad eesotsas pealik Hans von Oldenburgiga alla ja loovutasid endise kloostri venelastele.

28. detsembril 1580. aastal pärast 13 nädalat kestnud piiramist loovutasid venelased lõpuks kloostri Rootsi sõjaväele. Pärast neid korduvaid piiramisi ja vallutamisi olid Padise kloostri muutnud osaliselt varemeiks. Seda mainiti veel 18. mail 1595 sõlmitud Täyssinä rahulepingus, kui venelased loobusid muuhulgas kõigist õigustest mitmete Eestimaa linnuste ja nende läänide üle.

Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis 1622. aastal Padise kloostri Riia bürgermeistrile Thomas von Rammile. Ligi 150 aastat kasutati kloostrit eluhoonena, täpsemalt kirikut, mis oli muudetud vahelaega kahekorruseliseks.

1766. aastal klooster põles ja sellest ajast saadik on osaliselt varemeis. Rammid olid seni kasutanud kloostri ruume häärberina, aga peale põlengut enam see oma funktsioone enam täita ei suutnud. Nii ehitati 1770. aastatel kloostrist ida poole Padise mõisa uus peahoone. Ehitusmaterjali saadi kivide näol kloostri varemetest.

Von Rammide aadlisuguvõsa kätte jäi Padise mõis kuni võõrandamiseni 1919. aastani. Mõisa viimaseks omanikuks oli Fridolf von Ramm.

Kuna väravatorn on rajatud jõe poole kaldus savikihile, purunes 20. sajandi alguspoolel väravatorn osaliselt maalihkes.

Kloostri korrastus- ja restaureerimistöödega alustati 1930. aastatel.

Rohkem info