Kostivere mõis

Tekst: Valdo Praust ©, 2009, www.mois.ee
Valdo Praust / Eesti mõisaportaali www.mois.ee omanik ja autor

Mõisale eelnenud Kostivere küla pärineb muinasajast, seda on mainitud Kostæueræ nime all 1241. aastal Taani Hindamisraamatus (Liber Census Daniae), mille andmestik pärineb aga aastaist 1219-21. Varasemad teated mõisa olemasolust pärinevad 1379. aastast, mil küla asukohas on mainitud juba mõisat (Costiuere) koos vesiveskiga.

Nii küla kui ka mõis tekkisid omaaegse tähtsa maantee äärde – sealtkaudu kulges nii Virumaalt (Rakverest) kui ka Kesk-Eestist (Järvamaalt) Tallinna suunduva maantee üks kolmest harust, olles praeguste Tallinna-Narva ja Tallinna-Tartu maanteede eelkäija. Selle maantee Jõelähtme jõe ületuskohta nii vesiveski kui ka mõis tekkiski. Mõisa lähistel – praeguses Kostivere alevikus – on selle muistse maantee lõik säilinud, kandes Mõisa tee nime.

Algselt (1379) kuulus mõis Lechtis’te perekonnale, kuid vahetas mitmeid omanikke. 1425. aastal läks mõis Hans Parenbecki omandusest Pirita jõe suudmesse paar aastakümmet varem rajatud brigitlaste nunnakloostri – Pirita kloostri – kätte. Liivi sõja järel, mil klooster oli tegevuse lõpetanud, läks mõis riigile (Põhja-Eesti oli tollal Rootsi käes), kuni 1574. aastal kinkis Rootsi kuningas Johan III selle maavalduse Ewold Freytag’ile.
Ewolt Freytagi tütar Margareta abiellus Jakob Hastferiga ning 16. juunil 1616 sõlmiti kokkulepe, et Kostivere mõis läheb Jakob Hastferi omandusse. Rootsi kuninga Gustav II Adolfi kirjaga 15. maist 1629 kinnitati Kostivere mõis igaveseks omandiks Jakob Hastferitele ja ta järel-tulijatele. Eestimaa Ülemmaakohtu tunnistusega 23. aprillist 1672 läks mõis pärandusena Jakob Hastferi kohtunikust pojale Ewold Hastferile.

1680-90ndatel aastatel, mil suur osa Eesti mõisaid reduktsiooni korras riigistati, jäi Kostivere kui igaveseks omandiks kinnitatud mõis riigistamise alt välja. Seda kinnitab 22. juunil 1688 koostatud resolutsioon. Kummatigi olid Ewold Hastferi pojad teinud mõisale suuri võlgu ning mõis läks kreeditoride kätte, sealt 1696. aastal aga Tallinna Toomkiriku omandusse.

Tollane mõisasüda asus Jõelähtme jõe saarel ja selle vahetus läheduses, mida kajastab Johan Holmbergi kaart 1688. aastast. Kahe korstnaga mõisa puidust peahoone asetses mitte praeguses kohas keset jõesaart, vaid sellest kagu pool. Praegusel maastikul jääb rootsiaegse mõisahoone koht mõisa viinavabrikust veidi maantee (kaasajal – Mõisa tee) poole. Majandushooned asetsesid hajali kahel pool jõge, veskiveski aga peahoone kohal jõe parempoolsel harul. Tõenäoliselt asetsesid hooned (sh vesiveski) samades asukohtades ka keskajal.

Põhjasõja järel, mil Eesti oli läinud Vene Keisririigi koosseisu, liideti Kostivere mõis vürst Menšikovi korraldusega 29. veebruarist 1716 talle kuulunud Maardu mõisaga. Edasi läksid Maardu ja Kostivere mõisad von Löwenwoldede kätte, kes müüsid nad 16. veebruaril 1729.a. 20 tuhande rubla eest kindral Hermann Johann von Bohnile. Peale tema surma määrati nii Kostivere kui ka Maardu 1747.a. pärandamise käigus kindrali lese pojale teisest abielust, riiginõunik Peter von Brevernile.

5. juunist 1772 pärineb järgmine päranduse jagamise leping, kus Peter von Breverni lesk Gerdruta Magdalena von Brevern loobub pärandusest oma laste kasuks, mille käigus Johann von Brevern sai endale Kostivere mõisa ja Carl Ludwig von Brevern Maardu mõisa. Kostivere mõisa väärtust hinnati tollal 28 tuhandele rublale.

Selle jagamise järel, Johann von Breverni ajal, alustati ka uue, praeguseni säilinud peahoone ehitamist, mis valmis 1776. Toona kerkis mõisa kahekorruseline varaklassitsistlik ehitis, mida ilmestas kõrge kelpkatus ja keskosas paiknev kolmnurkfrontoon von Brevernite ja tema abikaasa suguvõsa Stael von Holsteinide stukkvappidega. Tõenäoliselt püstitati samal ajal mõisa ka mitmeid kivist kõrvalhooneid.

12. märtsiga 1817 on dateeritud järgmine päranduse jagamise leping, mille kohaselt Johann von Breverni lesk loobub mõisatest oma poegade kasuks ning Kostivere (koos Kehra mõisaga) saab Heinrich Johann von Brevern. Mõisa väärtust hinnati siis 75 tuhandele rublale.

20. detsembril 1843 müüb laevastikukapten Johann (Iwan) von Brevern mõisa 60 tuhande rubla eest Karl Johann von Gernetile. Tema päranduslepinguga 1858. aastast pärib mõisa tema tütar Hedwig von Rosen (sünd. von Gernet). 1878 saab mõisa täieõiguslikuks omanikuks tema poeg, Karl Gustav von Rosen. Toona hinnati mõisa väärtust 135 tuhandele rublale.

Karl Gustav von Roseni valitsemisajal 19. sajandi lõpul uuendati ka mõisa hoonestust – peahoone tehti vasakust otsast veidi pikemaks, samuti püstitati mitmeid uusi majandushooneid, milledest vaatamisväärsem on historitsistlik kahekorruseline viinavabrik rootsiaegne mõisahoone asukoha lähedal.

Mõisa peahoone põletati maha mässajatest salkade poolt 1905. aasta detsembri keskpaigas koos mitme ülejäänud ümbruskonna mõisaga (Saha, Haljava, Raasiku, Peningi jt). Põletamise ja rüüstamise järel müüsid von Rosenid märtsis 1907 Alexander von Dehnile 75 tuhande rubla eest. Mahapõlenud mõisahoone taastati, kuid veidi muudetud kujul – kõrge kelpkatus asendati madalamaga, vasakpoolne juurdeehitus sulandati stiili poolest lõplikult põhihoonesse ning esimese korruse tiheda raamijaotusega aknad asendati kuueruudulistega.

Mõis riigistati koos kõikide teiste Eesti mõisatega vastavalt Eesti Vabariigi Asutava kogu poolt 10. oktoobril 1919 vastu võetud Maareformi seadusele. Mõisa maad jagati asundustaludeks.

Säilinud on suur hulk kõrvalhooneid. Kokku on kultuurimälestistena riikliku kaitse all 14 hoonet, sh ka peahoone ning kivisild üle Jõelähtme jõe (üle selle parempoolse, säilinud haru). Mõisa park, mis asub kunagisel jõesaarel peahoone ümbruses, on looduskaitse all. Tänaseks on jõesaar küll raskesti aimatav, sest praegusest mõisa peahoonest loodes paiknenud parempoolne jõeharu on suuresti kinni kasvanud (veel 1940.a. paiku oli ta täiesti olemas). Mõisakompleksist kilomeetri jagu põhja pool paikneb hollandi tuuliku kere.

Mõisakompleksi ümbrusse on 20. sajandi teisel poolel kerkinud hulganisti uusi ehitisi, mille tulemusena on mõis jäänud kaasaegse Kostivere aleviku südameks.1920-ndatel muudeti Kostivere riigimõisaks ning 1941. aastal sovhoosiks (v.a. Saksa okupatsiooni aeg), mille keskuseks mõisa peahoone oli kuni sovhoosi likvideerimiseni.
Seejärel võttis maja haldamise üle vallavalitsus.

Dunkri tänav on tänav Tallinna vanalinnas. Dunkri tänav algab Raekoja platsilt ja kulgeb läände, kuni jõuab Rataskaevu tänavale. Tänav on umbes 130 m pikk. Suurim majanumber tänaval on 11. Dunkri tänav kujunes 11. sajandil ja oli osa lõuna poolt tulevast kaubateest ehk Pärnu maanteest.Minevikus on Dunkri tänav kandnud Vana Tooma tänava nime.

Anatoomikum valmis Johann Wilhelm Krause projekteerituna aastal 1805 Toomemäe lõunanõlvale rootsiaegse Karl Gustavi bastioni asukohale.

Algselt klassitsistliku rotundina valminud hoonele ehitati aastatel 1825–1827 Krause projekti järgi juurde poolkaarjad tiibhooned. Tänapäevase kuju omandas anatoomikum aastail 1856–1860 toimunud viimase suure juurdeehituse valmimise järel – arhitekt Karl Rathausi projekteeritud juurdeehitused muutsid hoone põhiplaanilt hobuserauakujuliseks.

Nüüdse nime – Vana Anatoomikum – sai hoone 1888. aastal seoses nn uue anatoomikumi valmimisega.

Vanas anatoomikumis on olnud tegevad paljud kuulsad arstid-teadlased. Siin on töötanud 19. sajandi esimese veerandi üks suurimaid anatoome Karl Burdach, kes pööras erilist tähelepanu peaaju morfoloogiale ning onto- ja fülogeneesi uurimisele, ning samuti Karl Kupffer, keda peetakse võrdleva embrüoloogia rajajaks. Samuti tegutses siin anatoomiaprofessor August Rauber, kes koostas 1886. aastal ülemaailmselt tunnustatud anatoomiaõpiku, millest on avaldatud 20 kordustrükki (viimane kaasajastatult 1987 Saksamaal). Samas hoones on töötanud ka 19. sajandi keskpaiga üks tuntumaid füsiolooge Friedrich Bidder, kelle teaduslikud tööd käsitlesid peamiselt närvisüsteemi füsioloogiat ja histoloogiat ning puudutasid ka toitumisfüsioloogiat.

Arstiteaduskonna käsutuses kuni 1999. aastani olnud hoone jäi 20. sajandi lõpuks kitsaks ega vastanud enam kaasaja nõuetele. Samal aastal valmis Maarjamõisa väljal biomeedikumi hoonetekompleks.

2005. aastal möödus vana anatoomikumi valmimisest 200 aastat. Tähtpäeva puhul avati maailma teadusajaloo kujundamisel kaasa teinud ehitises Tartu Ülikooli muuseumi näitus „200 aastat vana anatoomikumi“. Samuti sai seal tutvuda Tartu Ülikooli arstiteaduskonna meditsiiniliste kollektsioonidega.

19. novembril 2011 oli viimane päev, mil sai külastada vana anatoomikumi ja sealset ekspositsiooni. Eesti arstiteaduse sünnikodu on hetkel läbimas uuenduskuuri, mille järel saab vanast anatoomikumist Tartu Ülikooli teaduse populariseerimise keskus.

Lai 45 asub 18. sajandil ehitatud Laia ja Laboratooriumi tänava vahel asuv elamutekompleks, mille moodustavad suur kolmekorruseline varaklassitsistlik peahoone ja sellega külgnevad tiib- ning kõrvalhooned koos väikese sisehooviga. Ruumide asetus põhikorrustel on klassitsismipäraselt telgsümmeetriline, igal korrusel neli eluruumi, vaid saali (II korrusel) on avardatud koridori arvel.

Lai 45 asub 18. sajandil ehitatud Laia ja Laboratooriumi tänava vahel asuv elamutekompleks, mille moodustavad suur kolmekorruseline varaklassitsistlik peahoone ja sellega külgnevad tiib- ning kõrvalhooned koos väikese sisehooviga. Ruumide asetus põhikorrustel on klassitsismipäraselt telgsümmeetriline, igal korrusel neli eluruumi, vaid saali (II korrusel) on avardatud koridori arvel.

Hoones tehti ümberehitus aastatel 1922–1924, arhitektid Herbert Johanson ja Eugen Habermann, kes muutsid algset plaanilahendust, ümberehituse käigus muudeti ka tiib- ja majandushoonete ilmet (tallid-tõllakuurid tehti elamuteks, samuti väravahoone koos kangialusega vastu Tallinna Hobuveskit.

 
Torma in Kirchspiel Torma, Kreis Dorpat

Ajalooliselt tähtsa Jõhvi-Tartu maantee ääres paiknev Torma mõis (saksa kTorma) pärineb keskajast ning seda on esmamainitud 1493. aastal. Tollane mõisasüda asus küll hilisemast 2 kilomeetrit lõunas ja kandis saksakeelset nime Padefest. Hiljem oli Torma-Vanamõisa Torma kõrvalmõisaks, sellest on säilinud paar kõrvalhoonefragmenti talukomplekside koosseisus.

Hiljem viidi mõis praegusse asupaika ning hoonestati esinduslikult peamiselt 1830-40tel aastatel. Tollal püstitatud peahoone on ühekorruseline pikk ja tagasihoidliku välimusega kiviehitis, mis asub erandlikuna tagaküljega vastu teed.

19. sajandil püstitatud kõrvalhooned on Tormas aga vägagi esinduslikud ning neid on palju. Sinna püstitati suurejooneline kaheksatahuline sisehooviga tall (nn ringtall), valitsejamaja, viinavabrik, ait-kuivati ning hulk teisi hooneid. Suurel osal kõrvalhoonetel on stiilne ja väljapeetudklassitsistlik või historitsistlik välimus, palju uuemaid hooneid on punastest tellistest ja/või maakivist.
Peahoone on meieni säilinud pea algsel kujul, kui mitte arvestada väljaehitatud katusekorrust ja selle akenderida.

Hoones paikneb kauplus. Säilinud on ka suur hulk kõrvalhooneid, kuigi neist on osa lagunenud ja osa ümber ehitatud. Mõisasüdamesse ja selle lähedusse on püstitatud hulk hilisemaid ehitisi, millega mõisasüda on muutunud maa-asulaks.
Ajaloolise jaotuse järgi TartumaaleTorma kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Jõgevamaale Torma valla territooriumile.

www.schlossfall.com

Alustati kuulsa krahv Benckendorffi lossi restaureerimist.
Tööd teostati Ermitaaži hoidlatest leitud gravüüride ja piltide põhjal. Seatud eesmärk taastada lossi algne ilme sai hoolimata kõigist raskustest auga täidetud. Iga kandekonstruktsiooni element, iga interjööri ja eksterjööri element arutati läbi ja viimistleti viimse detailini. Stukk-krohvi ja küllusliku sisedekoori taastamistööd tehti Peterburi restauraatorite kogemuste ja nõuannetele põhjal.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Tänavale andis nime ajalooline Harju värav. Aastal 1862 lammutati eesväravad ja 1875 peavärav, sest Harju tänav oli kujunenud linna oluliseks äritänavaks ning värav oli kasvavale liiklusele takistus. 1881. aastal lammutati ka vesiveski, värava ees olnud suurest vallist osa tasandati, vallikraavid täideti lõplikult pinnasega ja tekkinud platsile kujunes Heinaturg, millest kujunes aja jooksul Peetri plats. Aastal 2008 avati lühikeseks ajaks Vabaduse väljaku ümberehituse käigus Harju värava ida- ja läänetornid.

1920. aastail oli Harju tänav ja Viru tänav prostituutide öine tegevuspiirkond. Sel ajal oli Tallinnas umbes 500 prostituuti, kellest enamus põdes süüfilist ja tripperit[1].

Tänava hoonestus hävis suures osas 1944. aasta märtsipommitamise tagajärjel.

2006. aastal avati Harju tänaval liuväli. Uisuplats on avatud alates detsembrist kuni märtsi lõpuni.

 
Fassaad. В реставрации фасада этого исторического здания в самом сердце старого города, была применена технология снятия краски Кемитекс сонарной фрезой. После этого слоями известково песчанного раствора с определённой консистенцией извести и белого цемента были устранены трещины. После чего дан финишный слой раствора. Покраска была произведена известковыми красками.

Rataskaevu tänav tekkis 11. sajandil ja oli ühendusteeks lõuna poolt tuleva kaubatee Pärnu maantee ja Raekoja platsi vahel. Tänavat on esmakordselt mainitud 1328 nimetusega platea dicta dumestrate, monte penes machina (1381) ja sternestrate (1489–1521).
Tänavale nime andnud kaevu on esmakordselt mainitud Tallinna pärusraamatus 30. aprillil 1375 Sternsodi kaevuna. See nimetus tulenes alamsaksa keelest sõnast “stern” ‘kalk’, kuna kaevu vesi oli lubjarikas ja väga kalk. Rataskaevu nime (saksa keeles Raderbrunner) sai kaev veetõstmisseadme järgi. Kaevuvee ebakvaliteetsuse tõttu loobuti selle kasutamisest 19. sajandi keskpaiku, kaev jäi hooletusse ja kandis kuni kinniajamiseni rahvapärast nime Kassikaev (saksa keeles Katzenbrunner).

Kumna mõis (saksa k Kumna) on rajatud 1620tel aastatel. Mõisa esimeseks omanikuks oli Johan Knopius, kelle järgi on paikkonda eesti keeles vahel ka Knoobuseks kutsutud. 1656. aastal omandas mõisa Heinrich Göbel. Põhjasõja järgselt kuulus mõis algselt Johann Friedrich Lübekenile. 1778. aastal omandas mõisa Karl von Kosküll, kelle käest ta 19. sajandi algul siirdus Johann Lütkensi omandusse.

Alates 1838. aastast kuni mõisa-ajastu lõpuni oli mõis von Meyendorffide aadliperekonna valduses. Mõisasüda jäi von Meyendorffide kätte kuni 1939. aasta ümberasumiseni.

Mõisa vana peahoone on kõrgel soklil paiknev ühekorruseline viilkatusega puitehitis. Hoone on ehitatud algselt arvatavasti 18. sajandi lõpul, kuid meieni on ta jõudnud 19. sajandi lõpul ümber ehitatult. Hoonele on iseloomulikud arvukad puidust kaunistused, mis on eriti ilusad just akende pealmikes. Fassaadi keskosas paikneb väike eenduv eeskoda ning parempoolses otsas kivist juurdeehitis.

1910-tel aastatel püstitati vanast peahoonest põhja poole kahekorruseline neoklassitsistlik uus peahoone. Uut peahoonet iseloomustab tugevalt eenduv keskosa, millel on kahe korruse kõrgune nelja joonia pilastriga portikus. Portikust kroonib kolmnurkfrontoon. Hoone nurgad on rusteeritud. Uus peahoone sai täies mahus valmis alles 1920tel aastatel, seega peale mõisate võõrandamist, mis jättis Kumna mõisasüdame küll puutumata.

Mõisasüdames oli suur park. Arvukad kõrvalhooned asusid peamiselt sissesõidutee ääres. Kaasajal on säilinud nii vana kui ka uus peahoone. Uues peahoones, käivad viimased aastad taastamistööd, väliskujus on see saanud juba tagasi algse hiilguse ja sära. Naabruses asuv vana peahoone on aga osaliselt maha jäetud ja laguneb. Ka kõrvalhoonetest on alles vaid riismed. Mõisasüdamesse ja selle ümbrusse on 20. sajandil püstitatud hulganisti uusi hooneid, millega Kumna on muutunud arvestatavaks maa-asulaks.

Kumna mõisnik Georg von Meyendorff püstitas 1862. aastal mõisast Keila poole pastoraadi teeristi pronksist Martin Lutheri mälestussamba. 1949. aastal võeti kuju maha ja sulatati ümber Tallinna püstitatud Stalini kujuks. See on Eesti Ajaloomuusemis tänini säilinud.