Katusetööd

Pirita klooster on püha Birgitta asutatud Birgitiinide ordu klooster Tallinnas Pirital.

Pirita kloostri varemed vaadatuna jõe poolt. Esiplaanil Pirita jõgi parvega ja ülesõitjatega. Pirita klooster ehitati aastatel 1407–1436 ja hävitati Liivimaa sõjas 1577. aastal.

Pirita kloostri varemed, vaade lääne poolt. 1935. aasta foto.
Birgitta ordu emaklooster asus Kesk-Rootsis Vadstenas aastast 1384. Pirita klooster Läänemere idakaldal oli ordu kolmas tütarklooster.

Püha Birgitta ordu põhimõtteid ja sisekorda järginud klooster asutati 1407. aastal kolme Tallinna kaupmehe, Hinrich Swalbarti, Hinrich Huxeri ja Gerlich Kruse eestvedamisel.

Klooster oli mõeldud elamiseks 60 nunnale, kelle eluruumid pidid olema eraldatud teiste kloostrielanike ja tööliste ruumidest.

Kloostri kirik oli vahevõrega jaotatud kaheks, millest üks osa oli mõeldud nunnadele ja teine pool ilmikele, kes soovisid kirikus jumalateenistusel käia.

Birgitiinide ordu klooster

Pirita (Püha Birgitta ordu) kloostrit hakati ehitama 1417. aastal, ehitustöid juhtis Hinrich Swalbart, kes on ka kloostrihoonete üldplaani ja kiriku arhitekt. Krundi kinkis kloostrile Liivi ordu.

Pirita klooster oli omal ajal suurim Vana-Liivimaal ja selle kirik oma 1360-ruutmeetrise pindalaga suurim kirikuhoonekeskaegses Eestis.

Esimesed neli nunna saabusid Piritale juba 1412. aastal, kloostri kirik valmis ja pühitseti 1436. aastal.

Birgitta ordu eripäraks olid kaksikkloostrid, mis tähendas, et kloostris võisid elada nii mungad kui ka nunnad, kuid nad olid üksteisest rangelt eraldatud ja nad ei kohtunud näost näkku ka mitte palvuse ega jumalateenistuse ajal.

Kloostrikoguduse vaimulikuks ideaaliks oli esimene Jeruusalemma kogudus, kus Jeesus Kristuse ja tema 12 apostli eeskujul oli 13 preestrit ja neil 72 õpilast, kusjuures kloostriõdede eeskujuks oli Neitsi Maarja, vendade omaks apostel Peetrus. Keskajal oli püha Birgitta ordul kümneid kloostreid.

Püha Birgitta reegli järgi võis ühel kaksikkloostril olla kõige rohkem 85 õde ja 25 venda (neist 13 preestrit, 4 diakonit ja 8 lihtvenda). Nunnade ja munkade pool asusid teine teisel pool kirikuhoonet, mis oli mõlemale ühine. Kloostri nii nais- kui meesklausuuri eluhoonete keskel oli nelinurkne õu, mis oli mõtisklemise koht ja mille ümber paiknesid eluhooned. Õue ümbritses igavikku sümboliseeriv “lõputu tee” – ristikäik, kogunemis- ja jalutuskoht. Mees- ja naiskloostrist oli kloostri kirikusse eraldi sissekäik ja ka kirikus olid vendadel ja õdedel omaette ja eraldatud palvepaigad. Rohkem Info ..

Esmakordselt mainitakse hoonestust Tallinna vanades ürikutes juba 14. sajandil.

Kaupmees Johan Hopner, kelle auks hoonekompleks praegu Hopneri Maja nime kannab, sai majaperemeheks aastal 1662. aastal.

Hopneri Maja tänased asukad seisavad head selle eest, et minevikku mäletataks ja hoonest saaks üks Tallinna vanalinna armastatuim ja külastatuim kultuurikants.

The house, which was named after its former owner, merchant Johan Hopner, is one of the best preserved examples of medieval residential buildings in Tallinn. The first part of the complex of buildings, formerly known as Matkamaja, was built more than 700 years ago as a tower house. “A register of the owners of the shops built next to the tower house was kept from 1352,” says Head of Tallinn City Centre Aini Härm. “Merchant Johan Hopner bought the tower house in 1662, and he also acquired the shop in 1665.”

Seni Matkamaja nime all tuntud hoonekompleksi esimene osa ehitati enam kui seitsesada aastat tagasi tornelamuna. “Tornmaja kõrvale rajatud poodide omanike registrit peeti 1352. aastast. 1662. aastal ostis tornmaja kaupmees Johan Hopner, kes omandas 1665. aastal ka poe-maja,” selgitas Aini Härm.

Wechmuth in Kirchspiel St. Johannis, Jerwen

Võhmuta mõis (saksa k Wechmuth) rajati 17. sajandi teisel poolel. Enne 1919. aasta võõrandamist kuulus mõis Zoege von Manteuffelite perekonnale, mõisa viimane omanik oli Ernst Zoege von Manteuffel.

Võhmuta oli Eesti üks stiilsemaid klassitsistlikke väikemõisaid. Tõnäoliselt 18. sajandi teisest poolest pärinev puidust ühekorruseline barokne peahoone ehitati 19. sajandi alguses ümber lameda plekk-katusega klassitsistlikuks hooneks. Hoone fassaadi keskosale lisati nelja sambaga portikus koos kolmnurkfrontooniga.

Samal ajal — ca 1800-10 — püstitati ka ülejäänud peahoone esist väljakut ääristanud hooned. Väljaku külgedele ehitati üksteisega sarnased pikk ait ja tall-tõllakuur. Nimetatud hoonete keskosad kaunistati ümarpilastrite ning kolmnurkfrontoonidega. Kolmnurkfrontoonides paiknesid ovaalaknad.

Peahoone vastu teisele poole auhoovi rajati klassitsistlik väravahoone — nn võiduvärav —, mis on Eestis ainus omataoline. Väravat peetakse 1812. aasta Vene-Prantsuse sõja mälestusmärgiks. Väravaava ääristasid paarissambad ning selle tipus asus kõrge frontoon. 19. sajandi keskpaigas lisati peahoonele tiibhoone ning ta parempoolne ots ehitati kahekorruseliseks.

Stiilne kompleks on praegu paljus lagunenud ja varemeis. Tall-tõllakuur on ümber ehitatud ning ait täielikult varemeis. Kaunis võiduvärav on kaotanud mitmed sambad ning varisemas. Viimastel aastatel, mil mõisa on olnud eraomanduses, on osaliselt kompleksi küll korrastatud, nt toestatud varisemisohtlikku väravahoonet.

Mõisasüdamest poole kilomeetri jagu lõunas metsaservas asub mõisaomanike Zoege von Manteuffelite perekonnakalmistu (kahjuks rüüstatud).

Ajaloolise jaotuse järgi Järvamaale Järva-Jaani kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Lääne-Virumaale Tamsalu valla territooriumile.

Kostivere mõis

Tekst: Valdo Praust ©, 2009, www.mois.ee
Valdo Praust / Eesti mõisaportaali www.mois.ee omanik ja autor

Mõisale eelnenud Kostivere küla pärineb muinasajast, seda on mainitud Kostæueræ nime all 1241. aastal Taani Hindamisraamatus (Liber Census Daniae), mille andmestik pärineb aga aastaist 1219-21. Varasemad teated mõisa olemasolust pärinevad 1379. aastast, mil küla asukohas on mainitud juba mõisat (Costiuere) koos vesiveskiga.

Nii küla kui ka mõis tekkisid omaaegse tähtsa maantee äärde – sealtkaudu kulges nii Virumaalt (Rakverest) kui ka Kesk-Eestist (Järvamaalt) Tallinna suunduva maantee üks kolmest harust, olles praeguste Tallinna-Narva ja Tallinna-Tartu maanteede eelkäija. Selle maantee Jõelähtme jõe ületuskohta nii vesiveski kui ka mõis tekkiski. Mõisa lähistel – praeguses Kostivere alevikus – on selle muistse maantee lõik säilinud, kandes Mõisa tee nime.

Algselt (1379) kuulus mõis Lechtis’te perekonnale, kuid vahetas mitmeid omanikke. 1425. aastal läks mõis Hans Parenbecki omandusest Pirita jõe suudmesse paar aastakümmet varem rajatud brigitlaste nunnakloostri – Pirita kloostri – kätte. Liivi sõja järel, mil klooster oli tegevuse lõpetanud, läks mõis riigile (Põhja-Eesti oli tollal Rootsi käes), kuni 1574. aastal kinkis Rootsi kuningas Johan III selle maavalduse Ewold Freytag’ile.
Ewolt Freytagi tütar Margareta abiellus Jakob Hastferiga ning 16. juunil 1616 sõlmiti kokkulepe, et Kostivere mõis läheb Jakob Hastferi omandusse. Rootsi kuninga Gustav II Adolfi kirjaga 15. maist 1629 kinnitati Kostivere mõis igaveseks omandiks Jakob Hastferitele ja ta järel-tulijatele. Eestimaa Ülemmaakohtu tunnistusega 23. aprillist 1672 läks mõis pärandusena Jakob Hastferi kohtunikust pojale Ewold Hastferile.

1680-90ndatel aastatel, mil suur osa Eesti mõisaid reduktsiooni korras riigistati, jäi Kostivere kui igaveseks omandiks kinnitatud mõis riigistamise alt välja. Seda kinnitab 22. juunil 1688 koostatud resolutsioon. Kummatigi olid Ewold Hastferi pojad teinud mõisale suuri võlgu ning mõis läks kreeditoride kätte, sealt 1696. aastal aga Tallinna Toomkiriku omandusse.

Tollane mõisasüda asus Jõelähtme jõe saarel ja selle vahetus läheduses, mida kajastab Johan Holmbergi kaart 1688. aastast. Kahe korstnaga mõisa puidust peahoone asetses mitte praeguses kohas keset jõesaart, vaid sellest kagu pool. Praegusel maastikul jääb rootsiaegse mõisahoone koht mõisa viinavabrikust veidi maantee (kaasajal – Mõisa tee) poole. Majandushooned asetsesid hajali kahel pool jõge, veskiveski aga peahoone kohal jõe parempoolsel harul. Tõenäoliselt asetsesid hooned (sh vesiveski) samades asukohtades ka keskajal.

Põhjasõja järel, mil Eesti oli läinud Vene Keisririigi koosseisu, liideti Kostivere mõis vürst Menšikovi korraldusega 29. veebruarist 1716 talle kuulunud Maardu mõisaga. Edasi läksid Maardu ja Kostivere mõisad von Löwenwoldede kätte, kes müüsid nad 16. veebruaril 1729.a. 20 tuhande rubla eest kindral Hermann Johann von Bohnile. Peale tema surma määrati nii Kostivere kui ka Maardu 1747.a. pärandamise käigus kindrali lese pojale teisest abielust, riiginõunik Peter von Brevernile.

5. juunist 1772 pärineb järgmine päranduse jagamise leping, kus Peter von Breverni lesk Gerdruta Magdalena von Brevern loobub pärandusest oma laste kasuks, mille käigus Johann von Brevern sai endale Kostivere mõisa ja Carl Ludwig von Brevern Maardu mõisa. Kostivere mõisa väärtust hinnati tollal 28 tuhandele rublale.

Selle jagamise järel, Johann von Breverni ajal, alustati ka uue, praeguseni säilinud peahoone ehitamist, mis valmis 1776. Toona kerkis mõisa kahekorruseline varaklassitsistlik ehitis, mida ilmestas kõrge kelpkatus ja keskosas paiknev kolmnurkfrontoon von Brevernite ja tema abikaasa suguvõsa Stael von Holsteinide stukkvappidega. Tõenäoliselt püstitati samal ajal mõisa ka mitmeid kivist kõrvalhooneid.

12. märtsiga 1817 on dateeritud järgmine päranduse jagamise leping, mille kohaselt Johann von Breverni lesk loobub mõisatest oma poegade kasuks ning Kostivere (koos Kehra mõisaga) saab Heinrich Johann von Brevern. Mõisa väärtust hinnati siis 75 tuhandele rublale.

20. detsembril 1843 müüb laevastikukapten Johann (Iwan) von Brevern mõisa 60 tuhande rubla eest Karl Johann von Gernetile. Tema päranduslepinguga 1858. aastast pärib mõisa tema tütar Hedwig von Rosen (sünd. von Gernet). 1878 saab mõisa täieõiguslikuks omanikuks tema poeg, Karl Gustav von Rosen. Toona hinnati mõisa väärtust 135 tuhandele rublale.

Karl Gustav von Roseni valitsemisajal 19. sajandi lõpul uuendati ka mõisa hoonestust – peahoone tehti vasakust otsast veidi pikemaks, samuti püstitati mitmeid uusi majandushooneid, milledest vaatamisväärsem on historitsistlik kahekorruseline viinavabrik rootsiaegne mõisahoone asukoha lähedal.

Mõisa peahoone põletati maha mässajatest salkade poolt 1905. aasta detsembri keskpaigas koos mitme ülejäänud ümbruskonna mõisaga (Saha, Haljava, Raasiku, Peningi jt). Põletamise ja rüüstamise järel müüsid von Rosenid märtsis 1907 Alexander von Dehnile 75 tuhande rubla eest. Mahapõlenud mõisahoone taastati, kuid veidi muudetud kujul – kõrge kelpkatus asendati madalamaga, vasakpoolne juurdeehitus sulandati stiili poolest lõplikult põhihoonesse ning esimese korruse tiheda raamijaotusega aknad asendati kuueruudulistega.

Mõis riigistati koos kõikide teiste Eesti mõisatega vastavalt Eesti Vabariigi Asutava kogu poolt 10. oktoobril 1919 vastu võetud Maareformi seadusele. Mõisa maad jagati asundustaludeks.

Säilinud on suur hulk kõrvalhooneid. Kokku on kultuurimälestistena riikliku kaitse all 14 hoonet, sh ka peahoone ning kivisild üle Jõelähtme jõe (üle selle parempoolse, säilinud haru). Mõisa park, mis asub kunagisel jõesaarel peahoone ümbruses, on looduskaitse all. Tänaseks on jõesaar küll raskesti aimatav, sest praegusest mõisa peahoonest loodes paiknenud parempoolne jõeharu on suuresti kinni kasvanud (veel 1940.a. paiku oli ta täiesti olemas). Mõisakompleksist kilomeetri jagu põhja pool paikneb hollandi tuuliku kere.

Mõisakompleksi ümbrusse on 20. sajandi teisel poolel kerkinud hulganisti uusi ehitisi, mille tulemusena on mõis jäänud kaasaegse Kostivere aleviku südameks.1920-ndatel muudeti Kostivere riigimõisaks ning 1941. aastal sovhoosiks (v.a. Saksa okupatsiooni aeg), mille keskuseks mõisa peahoone oli kuni sovhoosi likvideerimiseni.
Seejärel võttis maja haldamise üle vallavalitsus.

Dunkri tänav on tänav Tallinna vanalinnas. Dunkri tänav algab Raekoja platsilt ja kulgeb läände, kuni jõuab Rataskaevu tänavale. Tänav on umbes 130 m pikk. Suurim majanumber tänaval on 11. Dunkri tänav kujunes 11. sajandil ja oli osa lõuna poolt tulevast kaubateest ehk Pärnu maanteest.Minevikus on Dunkri tänav kandnud Vana Tooma tänava nime.

Anatoomikum valmis Johann Wilhelm Krause projekteerituna aastal 1805 Toomemäe lõunanõlvale rootsiaegse Karl Gustavi bastioni asukohale.

Algselt klassitsistliku rotundina valminud hoonele ehitati aastatel 1825–1827 Krause projekti järgi juurde poolkaarjad tiibhooned. Tänapäevase kuju omandas anatoomikum aastail 1856–1860 toimunud viimase suure juurdeehituse valmimise järel – arhitekt Karl Rathausi projekteeritud juurdeehitused muutsid hoone põhiplaanilt hobuserauakujuliseks.

Nüüdse nime – Vana Anatoomikum – sai hoone 1888. aastal seoses nn uue anatoomikumi valmimisega.

Vanas anatoomikumis on olnud tegevad paljud kuulsad arstid-teadlased. Siin on töötanud 19. sajandi esimese veerandi üks suurimaid anatoome Karl Burdach, kes pööras erilist tähelepanu peaaju morfoloogiale ning onto- ja fülogeneesi uurimisele, ning samuti Karl Kupffer, keda peetakse võrdleva embrüoloogia rajajaks. Samuti tegutses siin anatoomiaprofessor August Rauber, kes koostas 1886. aastal ülemaailmselt tunnustatud anatoomiaõpiku, millest on avaldatud 20 kordustrükki (viimane kaasajastatult 1987 Saksamaal). Samas hoones on töötanud ka 19. sajandi keskpaiga üks tuntumaid füsiolooge Friedrich Bidder, kelle teaduslikud tööd käsitlesid peamiselt närvisüsteemi füsioloogiat ja histoloogiat ning puudutasid ka toitumisfüsioloogiat.

Arstiteaduskonna käsutuses kuni 1999. aastani olnud hoone jäi 20. sajandi lõpuks kitsaks ega vastanud enam kaasaja nõuetele. Samal aastal valmis Maarjamõisa väljal biomeedikumi hoonetekompleks.

2005. aastal möödus vana anatoomikumi valmimisest 200 aastat. Tähtpäeva puhul avati maailma teadusajaloo kujundamisel kaasa teinud ehitises Tartu Ülikooli muuseumi näitus „200 aastat vana anatoomikumi“. Samuti sai seal tutvuda Tartu Ülikooli arstiteaduskonna meditsiiniliste kollektsioonidega.

19. novembril 2011 oli viimane päev, mil sai külastada vana anatoomikumi ja sealset ekspositsiooni. Eesti arstiteaduse sünnikodu on hetkel läbimas uuenduskuuri, mille järel saab vanast anatoomikumist Tartu Ülikooli teaduse populariseerimise keskus.